Matus

Surm on elu lahutamatu osa ja sellega puutume kokku nii lähedaste lahkumisel kui kord ka isiklikult. Matusetalitus väljendab kristlikku arusaama surmast, elust ja inimesest. Kirik on läbi ajaloo pidanud väga oluliseks lahkunu ärasaatmist erilise vaimuliku talitusega. 

Kristlik matus on:

* Eestpalve surnu eest. Kirik koos leinajatega palvetab lahkunu hingeõndsuse ja rahu pärast ning usaldab ta nõnda Jumala armu hoolde.

* Austus ja tänu. Omaksed ja kogudus tänavad Jumalat lahkunu ja tema elu eest ning avaldavad nõnda kõige suuremat mõeldavat austust lahkunule – Jumala kätetööle ja kingitusele.

* Lohutus. Matus on Jumala hea tahte ja päästesõnumi kuulutamine surma tõsiduses ja traagilisuses. Kristlik matus pole niivõrd kurb, kuivõrd lootustäratav ja võitu tõotav talitus.

KELLELE MATUS ON?

Kiriklikule matusele on õigus igal ristitul inimesel (kui ta pole kirikust välja astunud või välja heidetud). Tema surma puhul tuleb kiriklikku matust pidada surnu sooviks ka siis, kui ta pole seda sõnaselgelt palunud. Seepärast lasub lähedastel ülesanne teda kiriklikult matta. Kiriklikult võidakse matta ka väikelapsi, keda vanemad soovisid ristida, kuid kes enne ristimist surid, samuti ristimiseks valmistunud, kuid ootamatult surnud täiskasvanuid.

Kõigi erandjuhtude üle otsustab kirikuõpetaja. Õpetajal on kirikuseaduse alusel õigus loobuda kirikutalitusest, kui täisealine leeris käinud kirikuliige pole täitnud oma kohustusi koguduse ees. Matuse puhul seda tavaliselt ei rakendata. Kiriklikult ei maeta avalikke ususalgajaid.

Kristlikus maailmas, kuhu me kuulume, on kiriklik matus üldreegliks. Omaste kohus on kaasa aidata lahkunu väärikale muldasängitamisele.

KES MATUST TOIMETAB ?

Kiriklikku matmist toimetab kirik. Matuse korraldajatel tuleks ühendust võtta koguduse kantselei või õpetajaga ning leppida kokku matuse ajas. Samuti registreerida andmed surma kohta. Selleks palume kaasa võtta surmatunnistus.

Kantseleist saab ka matusetalitusel kasutatavad laululehed. Matusetalituse peab üldreeglina kirikuõpetaja.

KUS MATUST TOIMETATAKSE?

Matusetalitusele võib eelneda kirstupaneku talitus kodus või kabelis.

Matusetalituse lahutamatu osa on tavaliselt lahkunu ärasaatmine kirikust, kabelist, matusemajast või kodust. Kui vähegi võimalik, soovitame ärasaatmist korraldada kirikus. Kirik on püha paik ka viimseks austuseks ja hüvastijätuks, kirikus on võimalus kasutada orelimuusikat ja lüüa hingekella. Muldapanek (vahel ka ärasaatmine) toimub üldreeglina haual (mõnes paigas pannakse muld juba kirikus ja haual loetakse vaid palve). Kiriklik matus on lubatud ja võib toimuda ka krematooriumis.

PÄRAST MATUST

Matuse järel teatatakse tavaliselt kirikus jumalateenistusel inimese surmast ja võetakse ta koos leinajatega eespalvesse – nn. hingepalvesse. Mälestamise puhul on kirikus süüdatud leinaküünlad. Vana tava kohaselt võib eraldi hingepalvet teha veel 40 päeva möödumisel surmast. Kirik kutsub omakseid ja lähedasi lahkunut kiriklikult mälestama ka edaspidi, sõltumata möödunud ajast: olgu lahkunu sünni- või surmapäeval, vastavatel kirikupühadel nagu surnuaiapüha ja surnute mälestuspüha. Soovist mälestada oleks hea anda teada koguduse õpetajale või teatada kantseleisse vähemalt paar päeva enne jumalateenistust, millisel lähedast mälestada soovitakse.

Kirik usub ja õpetab kristlastevahelist surma võitvat osadust. Ta kutsub leinajaid üles leidma osadust ja rahu Issandas Jeesuses Kristuses. Jeesus ütleb: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.”
tel 473 7166, 528 0635
haapsalu@eelk.ee