Jaani kirik ja jaanimaja

Haapsalu üks vanemaid hooneid Jaani kirik asub Haapsalu vanalinna keskmes, Jaani ja Kooli tn vahelise raekoja kvartali idaosas. Ilmselt on hoone olnud algupäraselt kasutusel muul otstarbel ning alles 16. sajandi alguses ümber ehitatud kirikuks. On arvatud, et kiriku pikihoone oli keskajal kasutusel aidana. Seda arvamust toetavad viimase remondi aegu nähtavale tulnud, kaubaluugi tarbeks sobivad, kinnimüüritud avad hoone lõuna ja lääneseinal ning lai ukseava koht idaseinal. Idamüüri veeres tehtud uuringutel selgus, et hoone algupärane põrand asus tänasest maa-pinnast ligi 1m sügavamal. Ebatradit-siooniline on ka kiriku orientatsioon: altar asub hoone lõunapoolses otsas ning peasisspääs põhjas. Kirikut ümbritses surnuaed, mille kasutamine lõpetati 1773. a.

Algselt Nikolai nime kandnud kirikut esmamainitakse 1524. a piiskop Johannes IV Kyveli kirjas, millega lubati Haapsalu linnakirikus kuulutada evangeeliumi. Tollase kiriku sisustusest on vähe teada, säilinud on vaid 16. sajandi lõpust, 17. sajandi algusest pärinevad kolm hauaplaati, mis nüüd restaureerituina on nähtaval altariesisel põrandal ning 16. saj pärit tornikell. Tänaseni on kiriku üheks kunstiväärtuslikumaks osaks 1630. a kiviraidur J. Winteri poolt valmistatud renessanssaltar. Rohkete puunikerdustega kaunistatud barokk-kantsel valmis 1707. a. Ettekujutuse kiriku varasemast ilmest ja asendist linnapildis annab S. Waxelbergi joonis 1683. aastast. Kiriku tornil oli tollal barokne kiiver. Katuse lõunakelbal oleval lohepeakujulisel tuulelipul olev aastaarv 1690 tähistab ilmselt suuremate katuseremondi tööde lõppu.

Oma tänapäevase kõrguse ja kuju sai kiriku pikihoone ning selle katus 1789. a remondi käigus. Tollal ehitati kiriku seinad 3 jalga kõrgemaks, valmistati uued aknad-uksed. Tõsteti ka kiriku põrandat. 1853. a lammutati kiriku vana torn, ilmselt siis hävis ka algne põhjaseinas olnud raidkivist raamistuses portaal, portaali fragment asub praegu tornialuses eeskojas. Uus massiivsete paekivist seintega ja kõrge gootipärase telkkiivriga kaetud torn valmis 1858. a, torni pidulik avamistalitus toimus 24. augustil. Torni katteplekki uuendati 1933. ja 1993. a. 1933. a detsembrikuus õnnistati kasutusse kiriku uus orel, mille valmistasid Tallinnast pärit meistrid P. Karo ja O. Gutdorf.

1970ndate alguseks oli halvasti hooldatud kirik hävimisohus, tuvastati, et kiriku pikihoone puitlagi on ulatuslike seen- ja mädanikukahjustustega, varisemisohtlik laekonstruktsioon eemaldati 1977. a ning asendati raudbetoonlaega, samuti ehitati uus katusekonstruktsioon ja paigaldati S-kividest katusekate.Uuendati kiriku sise- ja välisviimistlus. Kahjuks kasutati krohviparanduste tegemisel vanale paekivihoonele sobimatut tsementmörti.

Viimastel aastatel tehtud suurremondi käigus uuendati tervikuna kiriku välisseinu kattev krohv, kirik krohviti lubikrohviga ning värviti lubivärviga. Vana krohvi eemaldamise järel tehtud uuringute käigus kirjeldati ilmsiks tulnud müüritise struktuur (kinnimüüritud avad, müüride ehitusetapid). Restaureeriti kõik puitaknad ja peauks. Kiriku interjööris tehtud töödest oli olulisim 16. – 17. saj pärinevate hauaplaatide restaureerimine ja ekspo-neerimine altariesises põrandas. Kiriku pikihoone, enamuses 1970ndatest pärinev juhuslikest materjalidest põrandakate vahetati välja küünramõõdus paeplaatidest põrandakatte vastu.