AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 


KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


UUDISED

JUTLUS LÕIKUSTÄNUPÜHAL, 14.10.2012 HAAPSALU TOOMKIRIKUS - ÕPETAJA KATHARINA UFHOLZ

Lõikustänupüha traditsioon on väga vana, võibolla on see isegi üks vanimaid tähtpäevi inimkonna ajaloos. Juba ammustest aegadest on inimene pidanud Jumala anniks seda, mida ta loodusest oma kätetööga saab.

Lõikustänupüha minevik ulatub kaugele eelkristlikku aega. Kesk- ja Põhja-Euroopas tähistati lõikustänu sügisesel pööripäeval tänuohvriga. Sarnased rituaalid olid olemas ka Iisraelis, Kreekas ja vanas Roomas. Juutidel oli, ja on veel siiani olemas, Šavuot, nädalatepüha, mida peetakse lõikuse aja alguses. Ja Sukkot, lehtmajade püha, mida peetakse siis, kui lõikus on lõppenud. Kristlik lõikustänupüha toetub nendele traditsioonidele ja seda tähistatakse kristlikus kirikus alates kolmandast sajandist.

 

Meie jutlusetekst viib meid tagasi aega, kui Iisraeli rahvas rändab kõrbes. Koos Moosesega põgenesid nad Egiptuse orjapõlvest. Oma rännakul on nad pidanud läbima mitmeid raskusi. Kõrvetav päevakuumus kõrbes ja vahel krõbedalt külmad ööd. Mõnel päeval napib toitu või ei ole piisavalt juua. Kuid Jumal on oma rahvast kuni siiani aidanud. Nüüd ei ole tõotatud maa, mida Jumal on neile lubanud, õnneks enam kaugel. Pikk teekond läbi kõrbe – meeletult pikk ettevalmistus eluks uuel kodumaal.

Ja sinna juurde kuulub veel terve hulk käske, mida Mooses saab Jumalalt oma rahva jaoks. Käsud on selleks, et inimestevaheline kooselu oleks reguleeritud, aga ka elu Jumalaga. Käskudes on Jumal täpselt paika pannud, kuidas jumalateenistust või tähtpäevi pidada. Samuti on olemas täpne kirjeldus, kuidas pidi tollal tähistama lõikuspüha.

Kuid miski selles jutlusetekstis häirib mind. Seal on nii palju nõudmisi, tervelt kümme, kui üle lugeda. Tee seda, tee teist! Järgi seda, järgi teist! Eriti, kuna on tegemist tänupühaga, on kõik need nõudmised minu jaoks kuidagi valel kohal. Tänamine peaks ju olema vabatahtlik. See peaks ju tulema südamest. Tänada tahaksin siis, kui mul on selleks seesmine vajadus, ja mitte siis, kui keegi seda mulle ette kirjutab. Aga tänamisega on selline imelik lugu...

Ma mäletan hästi seda, kui ma väike olin ja me koos sugulastega tähtpäevi pidasime. Veel täna heliseb mu kõrvus lause, mida alati emalt kuulsin, kui vanaema või mõni tädi mulle kingituse ulatas: „Mis sa ütled?“

Kujutan ette, et ka teile ei ole see küsimus võõras. Tundub, et tänamine ei olegi nii iseenesest mõistetav. Seda on vaja õppida. Tegelikult on see loogiline. Imikud ja väikelapsed on sellega harjunud, et ema ja isa on olemas ja hoolitsevad nende eest. Kui neil on janu, siis nad saavad juua. Kui neil on kõht tühi, siis nad saavad süüa. Kui nad nutavad, siis tuleb keegi jooksujalu ja vaatab, mis juhtus. Tundub, et kõik nende ümber eksisteerib ainult selleks, et neil oleks hea. Saamine on nende jaoks iseenesest mõistetav.

Sama moodi võib aga olla ka meie, täiskasvanutega. Meilegi võivad tunduda mitmed asjad iseenesest mõistetavad: edu töökohal – selle oleme me ju täiesti ise saavutanud. Ilus korter – see on ju ainult sellepärast nii ilus, et me oleme selle kallal nii palju vaeva näinud. Keda muud selle eest ikka tänada kui iseennast? Keset argipäeva rutiini, keset igapäevaseid töid, muresid ja pingutusi unustame mõnikord tänada. Jah, me unustame mõnikord ka Jumala, kelle käest me tegelikult kõik eluks vajaliku saame. Siis on hea, kui keegi meile seda meelde tuletab. Nagu need käsud meie jutlusetekstis, ja igal aastal korduv lõikustänupüha, mida me tänagi koos tähistame. Meil, inimestel, on vaja selliseid meeldetuletusi. Kedagi väljastpoolt, kes meile ütleb: Peatu hetkeks ja jää mõttesse!

Aafrikas räägitakse lugu ühest targast naisest, kes elas ülimalt õnnelikku elu ja jõudis väga kõrgesse ikka. Ta ei lahkunud kunagi kodust, ilma et ta oleks pistnud taskusse peotäie ube. Mitte selleks, et neid süüa, vaid selleks, et teadlikumalt kogeda elu ilusaid hetki ja neid paremini kokku lugeda. Igakord, kui ta koges midagi väikest, mis rõõmustas ta südant ja meelt, rändas üks uba paremast kleiditaskust vasakusse – meeldiv jutuajamine tänaval, naeratus, südamepuudutus või linnulaul. Mõnikord vahetasid kohta koguni kaks või kolm uba korraga.

Õhtul kodus istudes luges naine kokku kõik oad vasakust kleiditaskust. Nii manas ta endale veelkord silme ette, mida ilusat ta sellel päeval kogenud oli. Ja ta oli sellepärast rõõmus ja tänulik. Isegi siis, kui õhtul oli taskus ainult üks uba, oli see päev korda läinud ja ennast ära tasunud.

Armsad sõbrad, on suur kunst oma elu nõnda elada. Elada, olles tänulik. Tänu kui elu põhimõte. Mulle avaldab sügavat muljet see naine, kes võtab teadlikult vastu otsuse pista taskusse oad ja näha igas päevas seda head, mis tema teele jääb.

Võimalik, et nii mõnigi teist tunneb seda kunsti. Sellepärast ei pea ju just taskus ubasid kandma. Aga võibolla olete leidnud endale mõne muu viisi, kuidas tänada. Iga üksik päev saab selle kaudu endale mõtte, väärtuse.

Kuuldud lugu õpetab mulle: tänulikkus teeb elu rõõmsamaks. Kui mul õnnestub teha tänulikkusest üks oma elu põhimõte, siis muutub mu elu selliseks, et saan igal päeval piltlikus mõttes kingitusi avada.

Ja äkki teen ma ühe avastuse: kõik need käsud ja õpetused, mis mind meie jutlusetekstis alguses nii väga häirisid, kulmineeruvad üheainsa käsuga. Teksti lõpus öeldakse nimelt: „Ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!“

Kui Jumal tahab, et me teda täname, siis ei ole tema jaoks peamine, et ta saaks seda, mis talle kuulub. Seda ta ei vaja. Tema jaoks on tähtis inimene ise, nii oli see juba siis, kui ta vabastas oma rahva Egiptuse orjapõlvest. Ja nii on see ka praegu, kui ta meile ütleb: „Tunne rõõmu!“. Tänu ei rõõmusta mitte ainult seda, keda tänatakse, vaid veelgi rohkem seda, kes tänu väljendab. Rõõm tänamisest on alati kahepoolne.

Lõikumistänupühal on oluline ka veel kolmas aspekt: millegi eest tänada tähendab ka midagi ära anda. Sa pead Jumalale tagasi andma uudsevilja, see tähendab esimesed viljad, mida sa saad saagiks oma maalt. Kas te teate, mis see tähendab: Kevadest saadik olete oma aias tööd teinud, mulda kobestanud, umbrohtu kitkunud, kastnud ja hoolt kandnud. Ja siis saabub suur hetk: Valmib esimene vili. See on ilus vaevatasu möödunud kuude rohke töö eest. Just see, mille üle me kõige rohkem rõõmu tunneme, on määratud Jumalale. Piiblis on sellel pikk traditsioon. Ka esmasündinud loomad ohverdati Jumalale. Oli olemas isegi selline komme, et pere esimene laps pühitseti Jumalale ja viidi juba varases lapseeas preestrite hoole alla. Seda ei ole muidugi võimalik kanda üks-ühele üle tänasese aega. Ja seda ei peagi tegema. Kuid minu jaoks on siiski oluline: tänamine ei tähenda mitte ainult saadu üle rõõmustamist, vaid ka jagamist.

Iisraelis on selle jaoks olemas väga mõjukas võrdlus: Kes alati ainult saab ja midagi ära ei anna, muutub Surnumere sarnaseks. Surnumerre suubub Jordani jõgi, aga äravoolu ei ole kuskil. Vesi muutub soolaseks ja kibedaks. Selles keskkonnas sureb kõik, mis oli elav.

Selle asemel peaks inimene olema Geneetsareti järve sarnane. Sinna suubub Jordani jõgi, ja ta voolab sealt ka jälle välja. Siin säilib vesi värske. On ruumi kaladele ja taimedele. Siin on elu.

Saama ja andma – seda teeme täna ka meie nende andidega siin altari ees.

Küll on hea, et meil on olemas ühine tänupüha. Sest täna me jagame üksteisega rõõmu sellest, mis on meile kingitud. Täname selle eest üheskoos Jumalat. Ja samuti nagu sellel Aafrika naisel, on ka meil sümbolid, millega me oma tänu väljendame. Täna ei ole selleks oad, vaid leib, kartulid, lilled, õunad ja juurviljad.

Korvid altari ees meenutavad meile, et Jumal annab meile, mida me eluks vajame. Need annid räägivad meile, et Jumal on õnnistanud meie tööd aias ja põllul. Ta on lubanud seemnel tärgata, ja hoolimata üsnagi jahedast suvest on meil piisavalt süüa. Põllumajanduses kogeme Jumala õnnistust kõige vahetumalt. Just seal näeme, et kõik ei sõltu inimese tööst ja tegudest.

Täidetud puu- ja juurviljakorvid sümboliseerivad ka kõike muud, mida me saagiks saanud oleme. Kus meie töö on vilja kandnud. Kus meie vaev ja sihikindlus on ennast ära tasunud. Kus oleme oma pühendumisega edu saavutanud. Kus üksikutest tilgakestest hakkab tekkima väike oja.

Täidetud korvid meenutavad meile ka kõike seda, mida me oma elus lihtsalt niisama kingiks saame, ilma et me selle nimel pingutaks. Pere ja sõbrad, kes meile elus tuge pakuvad. Huvitavad kohtumised, mis meid rikastavad. Uued elamused, mis meie silmapiiri laiendavad.

Kui ma mõtlen tagasi Eestis veedetud aastale, siis näen lõpmatult palju asju, mille eest tänulik olla. Kui kasutada meie tänast pilti, siis on palju ube rännanud paremast taskust vasakusse. Ja kui ma neid ube vaatan, kõiki häid sündmusi ja kohtumisi, siis tunnen endas sügavat tänu ja rõõmu.

Rõõmustagem täna üheskoos ja tänagem Jumalat, meie loojat!

Aamen.

← kõik uudised   ↑ üles
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, pk 51, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee