AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 


KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


UUDISED

JOHANNESE SÕNUMID: MÕTLEME EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVALE ÜHE VANA KIRJUTISE VALGUSES.

Tähistame peagi Eesti Vabariigi asutamise 95. ja taasiseseisvumise 22. aastapäeva. Alljärgnevaga avaldame kunagise tuntud kiriku - ja poliitikategelase, kirikuõpetaja ja usuõpetaja Leopold Raudkeppi (1877-1948) artikli, mis ilmus Eesti Vabariigi 20. aastapäeva eelõhtul, 23. veebruaril ilmunud Ristirahva pühapäeva Lehes (23.02.1938, lk 3-4, Eesti Kiriku lisa). Küllap leiab iga lugeja toonastest järeldustest ja mõtetest nii mõndagi tuttavlikku mõeldes Eesti Vabariigi käekäigule viimase paarikümne aasta jooksul.

MEIE EDU 20 AASTA JOOKSUL.

Kahekümnes iseseisvuse aasta on kätte jõudnud. On möödunud peaaegu ühe inimpõlve iga. Vabadussõjaajalised lapsed on võrsunud täiskasvanuiks, kes ikka rohkem muutuvad meie rahva ja riigielu kandjaiks. On jõutud ajajärku, mis sootuks teine on kui endine Eesti aeg. Meie rahva olukord on olemuselt ülisügavalt muutunud. Kõik on muutunud vastupidiseks sellele, mis oli. Jäänud on ainult elav rahvas, selle vaimsus ja hinges on püsivaid, kättesaamatuid sidemeid, mis teda ühendavad minevikuga. See rahvahinge pidev osa ja ka parem osa on üle tulnud minevikust tulevikku. Seda ühendavat osa unustatakse küll väga tihti, mis pole hea ja mille tõttu mõnede mõtteviis kipub kujunema pinnapealseks. Kuid viimase viie aasta sündmused on ka selles suhtes teinud süvendavat tööd.

Rahva ajalugu tuleb võtta tervikuna, mitte tükkidesse raiutuna. Rahvaelu tervik pole oma arengutes, nagu teada, sirgjooneline. Selles on tõuse, selles on mõõnu, selles on looki, käändeid ja äkilisi pöördeid. Tähtis üle kõige on aga, kas üldsuund, ütleme sajandite jooksul, läheb kas üles või alla.

Ka meie möödunud kahtekümmet vabaduseaastat tuleb hinnata sellelt seisukohalt. Võime rõõmsa meelega ütelda, et meie kakskümmend aastat on läinud üldjoontes ülespoole. Jah, nüüd on meil rõõmu, aga muresid on olnud väga palju, kusjuures hädaohud pole jäänud kaugele. See on nüüd möödas. Langenud on meist ja alla murenenud nagu mingisugune raskesti rõhuv mägi. Et aga nüüd ka edaspidi tuleb olla valvel, seda teab iga eestlane.

Kõik see pole olnud juhuslik sündmustik, vaid sellel on olnud omad põhjused. Need pangu meid mõtlema – nad ongi seda juba teinud. Igal teadlikul rahval peab olema oma mõtlemislaad – s.o põhjuste ja tagajärgede äratundmine ja ka võimalikult suur ettenägemine. Mõtlemise harjutus ei kuulu ainult koolile või ülikoolile. Mõtlemine on ka tegeliku elu tõmbejoon, ja mõttele järgnegu tegu. /…/

Tuleb ju ennast võrrelda ka teistega, et mõtelda ja järeldada ilma, et pime eneseuhkus meid tohiks haarata. /…/ Me ei taha ära anda oma head annet – arukust. See tegi oma esimese suure katse Euroopa ees, kui tuli olla diplomaadiks ülikeerulises seisundis: Vabadussõjas tuli end kaitsta enamlaste, landesveeri ja loodearmeelaste vastu, tuli end kaitsta lääne suurriikide diplomaatia vastu, tuli leida ühiseid jooni Soome, Läti ja teiste naaberriikidega. Selle raske ülesande lahendamises tuli ilmsiks meie juhtivate meeste ja meie mõttelaadi suur ja iseseisev arukus.

Meie rahva hingelaadis näib olevat palju arukust. Toimitakse tasa ja targu. Tahaksime arvata, et kõrvalekaldumised säärasest arukusest olid ajutised, tekkisid osalt väljastpoolt tulnud mõjutustel. Selles mõttes on möödunud kakskümmend aastat meile olnud õppeajaks kõigil aladel – just ka vaimu-, usuelu – ja eluviisi aladel.

Eesti endiselt põlvelt saadud arukus on tüse – tema juured ulatuvad rahva hinge põhja. Möödunud aastatel on siin tahetud teha väljajuurimise tööd. Need on äpardunud, mida võis umbes ette näha. Aga katsed tuli läbi teha, et tagasi jõuda o m a juurte ja kännu juurde. Tuli otsida, vaadata ja proovida paarkümmend aastat.

Kui õppetöö on tehtud, asub rõõm rinda. Olgu õnnistatud nüüd selline rõõm, mida üle elame. Oleme edu keerkäigud läbi teinud ja läbi näinud. Süda on läinud kergemaks ja arukus targemaks.

Meie elu tervenemine ja rahuldustunne on ülemaalised. Jõuline algus on tehtud, häid ja tagajärjekaid rühkimisi paremuse poole on olnud, on edasi jõutud. Raskest algusest, painavatest muredest on jõutud edu kõrgustele. Ei saa ega tohi enam allamäkke minna.

See armas Jumal nüüd,
ka võtku muret kanda,
meil rõõmsaid südameid
ja kallist rahu anda.

Ta pidagu meid ka
siin ülal armsasti.
ja võtku hädadest,
meid päästa heldesti. 

Leopold Raudkepp (1877 – 1948)

 

/L. Raudkepp kuulus Kristliku Rahvaerakonna esindajana I riigikogu koosseisu olles riigikogu abisekretär. 
 

← kõik uudised   ↑ üles
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, pk 51, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee