AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 


KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


UUDISED

20. AUGUSTI RÄNDURI AJALOOSPIKKER

Kenaks traditsiooniks on saanud 20. augusti ekskursioon. Sel korral suundume Loode-Eestisse, naabermaakonna lääneossa, mis on ülevoolavalt rikas kauni looduse, kultuuri ja ajaloo poolest. Suundume rännakule, mis viib tagasi meie maa ajalukku samal ajal kõnetades tänast päeva. Oma silm on kuningas, aga hea kui kuningas ei ole päris alasti, vaid varustatud mõningate eelteadmistega. Siinkohal huvilistele nö eelspikker põhikohtadest, kus peatume.

Kumna mõis ja Martin Lutheri mälestussammas

Kumna mõis (saksa k Kumna) on rajatud 1620tel aastatel. Valduse esimene omanik oli Tallinna Niguliste kiriku pastor Johann Knopius, kelle järgi nii mõisa kui ka paikkonda mõnikord Knoobuseks kutsuti.  Alates 1838. aastast kuni mõisa-ajastu lõpuni oli mõis von Meyendorffide aadliperekonna valduses. Mõisa ostnud Venemaa kindralmajor, kindraladjutant Georg von Meyendorff (1794–1879) oli tõeline estofiil, kes toetas Kristjan Raua õpinguid, samuti on tema annetatud Kaarli kiriku suur kroonlühter. Olles  1845. aastast surmani Peterburi evangeelse luterliku kindralkonsistooriumi president ehk luteri kiriku kõrgeim ametiisik Vene impeeriumis oli tal suuri  teeneid Peterburi Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitusel. Tema algatas ka Martin Lutheri mälestussamba rajamise. Meyendorff soovis ausamba püstitada Tallinna Toompeale, kuid ei saanud võimude luba. Seetõttu rajati see talle kuulunud maadele Keila kirikumõisa lähistele. Meyendorffi sõnul väljendas ta ausamba tellimisega oma austust inimese vastu, kelle tunnistuse kaudu oli saanud rahu oma hingele. Ühtlasi pidi see olema manitsuseks tulevastele sugupõlvedele, et nad oma esivanemate usust ei taganeks. Eks see oli etteheiteks ka õukonnas venestunud poegadele ja oma hingepiina lunastuseks olles viimane luterlane oma perekonnas. Lutheri mälestusmärk avati 21. oktoobril 1862 ja eemaldati 1949. aastal. Käesoleval ajal on käsil mälestussamba taastamine samasse asukohta.

Georg von Meyendorffi viiest pojast neli tõusid samuti kindraleiks. Üks poegadest, kindraladjutant ja Georgi risti kavaler Teofil von Meyendorff (1853-1919), kes lasi puidust vana häärberi kõrvale uhke kivist neoklassitsistliku sammastega peahoone ehitada, oli üks Venemaa olümpiakomitee asutajaid ja Peterburi raskejõustiku spordiseltsi Bogatõr asutaja. Oma osa oli Teofil von Meyendorffil esimese eestlase, Martin Kleini jõudmises Stockholmi olümpiamängudele 1912. aastal, kes Kreeka-Rooma maadluses saavutas hõbemedali. Kumna mõis on jätnud jälje Eesti tennise ajalukku. 1911. aastal asutatud Kumna spordiring astus kohe ülevenemaalisse tenniseklubide liitu. William von Meyendorff aga tuli 1920. aastal Eesti esimeseks tennisemeistriks meeste paarismängus. Tänu Teofili pojale Georgile, kes võitles Vabadussõjas Balti pataljoni koosseisus, jäi Meyendorffidele alles mõisasüda ja mõnikümmend hektarit maad. Teophili teine poeg Paul abiellus Venemaal juurdunud kaupmehe suguvõsast pärit Stella Whishaw’ga, kellest sai Stella Arbenina nime all Londonis kuulus teatri- ja filminäitleja.

Punaste riigipööre lõi segi Meyendorffide elu ja muutis nad varatuks. Kumna sai koduks nii oma perele kui ka arvukatele Venemaalt põgenenud sõpradele ja sugulastele. Värvikalt on töökat, aga samas boheemlaslikku mõisaelu Eesti Vabariigi ajal Kumna mõisas kirjeldanud Carl Mothander raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased”.

1941. aastal siirdusid Meiendorffid Saksamaale. Kuid enne tuli neil natuke aega koos vene sõjaväelastega Kumnas elada. Sel ajal laastasid sõdurid mõisa parki, maha raiuti puu, mille oma külaskäigu ajal oli istutanud Aleksander II. Sõja ajal toimetas Kumna mõisas Abwerhi luurekool, mida külastas isegi Abwehri kõrgeim ülemus, admiral W. Canaris. Nõukogude ajal oli seal majandi keskus, samuti õpilasmalevate majutamise koht. Alates 1999. aastast on mõisa jälle heades kätes ja ligi kahekümne aastaga fööniksina tuhast tõusnud.

Vääna mõis

Vääna mõis on Harjumaa mõisatest üks vanemaid. Taani kuninga Christoffer II poolt 1325. aastal vendadele Bremenitele annetatud läänikirjast selgub, et sedasama valdust pidas juba nende isa.

Keskajal kuulus mõis Padise kloostrile. 16. sajandil oli mõis von Tiesenhausenite omanduses. 18. sajandi esimesel poolel vahetas mõis tihti omanikke - nendeks olid nii von Löwenid, von Maydellid, Cramerid kui ka Dückerid. 1753. a. sai mõisaomanikuks Gottschalk Heinrich von Dücker, kes mh oli Holstein-Gottorpi hertsog Peteri, hilisema Peeter III (Peeter I lapselaps, Katariina II abikaasa) kammerhärra ning reisimarssal. Peale isa surma 1770. a., võttis tema ainus poeg Peter Friedrich ette reisi Itaaliasse, kus ta soetas endale väga hinnalise, umbes 140 maalist ja hulgast vaselõigetest kunstikogu. Paraku Itaalias 19aastane noormees suri ja kunstikogu koos Vääna mõisaga pärandus tema õele Anna Gerdutale, kes oli abielus Otto Christian von Stackelbergi, Vormsi-Suuremõisa, Tolli ja veel mõne teise mõisa pärishärraga. Paruness Anna Gedruta von Stackelberg sõitis koos abikaasaga Itaaliasse venna hauale. Mh sõlmiti reisi käigus kokkulepe Itaalia arhitektidega Vääna härrastemaja ehitamiseks. Seetõttu on võrreldes enamike siinsete härrastemajadega Vääna isesugune: pikk ja madal, kummaski otsas kaarkäikudega ühenduvad rotundilaadsed, kõrgete kuppelkatustega paviljonid.

Enim oli Vääna tuntud oma kunstivarade poolest. Tuntum oli üksnes Raadi mõisa kunstikogu. Kogule pani aluse varalahkunud Peter Friedrich von Dücker. Suure kirega täiendas kogu tema õepog, Otto Magnus von Stackelberg, kes ise osales paljudel arheoloogilistel väljakaevamistel Itaalias ja Kreekas. Mõisamaja oli kubisenud igatsorti õli- ja trükipiltidest ning skulptuuridest, samuti oli seal korralik raamatute, müntide ja mineraalide kollektsioon. Vääna kollektsioonis olevat asunud isegi Raffaeli „Madonna lapsega“, samuti üks Hans Holbein-noorema autoportreedest. Suhteliselt palju oli 17. sajandi Madalmaade meistrite töid. Oli ka koopiad, näiteks Dresdeni galeriis asuva Murillo „Madonna“ jt. Suur osa kunstikogust viisid omanikud Eestis ära pärast 19. sajandi maareformi, osa sattus II maailmasõja aegu sakslaste okupeeritud Poolasse ja asub praegu Poznani muuseumis.

1920. aastal sai härrastemajast koolimaja. Praegu asuvad härrastemajas lasteaed ja põhikool. 2013. aastal alustas  kui Harku Vallavalitsus nn Norra mõisakoolide programmi abil koolimaja restaureerimist. Viie aasta jooksul on ka see väärikas maja justkui fööniksina tuhast tõusnud.

Keila-Joa mõis

Keila-Joa mõis rajati arvatavasti 17. sajandi alguses. Mõis käis pandina käest kätte kuni 1827. aastal sai selle omanikuks Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane, krahv Alexander von Benckendorff (1781-1844), kes on laiemalt tuntud Venemaa salapolitsei looja ja riikliku julgeolekuasutuse – Kolmanda osakonna juht aastatel 1826–1844. Benckendorffiga sai Keila-Joa kohaks, kus käisid Venemaa ja Euroopa õukondlased ja kus riigiasjad olid igapäevane jututeema.

Alexander von Benckendorff oli abielus  kindralmajor Pavel Bibikovi lese Jelizavetaga. Neil oli kolm tütart: Anna (1818–1900), Maria (1820–1880) ja Sophia (….–1875). Mariast, kes oli abielus keiserliku õukonna õuemeistri, vürst Grigori Volkonskiga, sai Keila-Joa majoraadi pärijanna. Paljud kindlasti teavad, et et krahv Alexander von Benckendorff on laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija Peeter Volkonski vanavanavanavanavanaisa. Volkonskite kätte jäi mõis kuni 1919. aasta maareformi järgse võõrandamiseni.

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Andreas Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale. Härrastemaja oli üks esimesi uusgooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833. Suurejoonelisest avamispeost võttis osa ka Benckendorffi lähedane sõber tsaar Nikolai I. Piduliste seas oli helilooja ja viiuldajana tuntud Nikolai I tiibadjutant Aleksei Lvov. Teedeinseneriks õppinud Lvov kavandas ühe üle jõe viivatest sildadest, mida kutsuti kiigesillaks. Soolaleivapeol kandnud ta aga ette omaloodud pala “Jumal, keisrit kaitse sa”, millest hiljem sai tsaaririigi hümn. Lossi külastas palju kuulsaid muusikuid ja kunstnikke. Alexander Benckendorff oli suur kunstihuviline, ta oli ka Peterburi kunstiakadeemia aupresident. Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks.

Mõisa allakäik algas 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, kui mõisas seadis end sisse üks taganenud Riia jalaväepolkudest. Lõhuti, rüüstati ja varastati. Eesti Vabariik jättis mõisa riigistamise järel vürst Grigori Volkonskile 50 ha maad ja kõrvalhoone. Grigori Volkonski surma järel 1940. aastal läks mõis pea 50 aastaks punaarmee valdusse. Lossi allakäik jätkus: lõhuti maha osa vaheseinu ja väike rõdu, ühe hoone otsa ehitati kinoputka, lõpuks löödi laudadega kinni.

Auväärse ajalooga, Vene tsaaririigi koorekihti näinud Keila-Joa mõis seisis ligi paarkümmend aastat tühjana. 2011. aastal tagasi tegid mõisa praegused omanikud Andrei Dvorjaninov ja Marje Luhalaid hullumeelse otsuse — taastada lagunev loss. Seitsme aasta jooksul on tehtud uskumatult suur töö ja ka selle härrastemaja koha saab öelda „fööniksina tuhast tõusnud“.

Tuumalinn Paldiski

Sel suvel tähistatakse Paldiski 300. aastapäeva. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710. aastal ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga otsis  Vene keiser Peeter I kohta, kuhu rajada sõjasadam. Sellega seoses külastas ta 1715. aastal ka Haapsalut. Valik langes Paldiskile. Pakri lahe ääres asunud 17. sajandil rootslaste poolt rajatud sadamakohal nimega Rogerwiek oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav ning kaitstud tormide eest Pakri saartega. 300 aastat tagasi, 1718. aastal alustati suurejoonelisi ehitustöid. 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port. Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. 1870. aastal valmis Paldiski – Keila – Tallinn – Tapa – Narva – Gattšina – Tosno raudteeliin ehk Balti raudtee. Paldiski raudteejaam oli selle läänepoolseks lõppjaamaks. 5. juulil 1912 toimus Paldiski juures ajalooline kohtumine Vene keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel. Wilhelm II jõudis jahil SMY Hohenzollern II sõjalaeva Moltke saatel Paldiski reidile. Nikolai II vastu tulnud jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei aidanud ära hoida Esimest maailmasõda.

1933. aastal nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. Alates 1. maist 1938 oli Paldiski kolmanda astme linn. 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe. 1939. aastal Eestile peale sunnitud baaside lepingu järgi said Nõukogude väed ja sõjamerevägi õiguse peale Saaremaa ja Hiiumaa ka Paldiski sõjamerebaasi üle. Esimesed Nõukogude transpordilaevad saabusid Paldiskisse kohe oktoobris 1939. Sellest alates, v.a. Saksa okupatsiooni aeg, oli Paldiski Balti laevastiku, sh allveelaevade baas.

1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (14 000-16 000) oli riigisaladus, sest  linna rajati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest. Teised olid Musta mere laevastiku baasis Sevastopolis ja Sosnovõi Bori tuumajaama lähedal Leningradi oblastis. Paldiski väljaõppekeskus valmistas ette ligi 500 ohvitseri aastas. Paldiski õppekeskuse hoonetest on olulisimad kaks. Esimene on Pakri poolsaare keskel paiknenud kahe tuumareaktoriga hoone koos teenindava kompleksi ning tahkete ja vedelate jäätmete hoidlaga, teine oli Paldiski sissesõidul asetsenud tohutu 9-korruseline ja mitmesaja meetri pikkune õppekorpus, mida hüüti Pentagoniks. Tuumareaktorite töö seisatati 1989. aastal ning tuumakütus eemaldati sealt viis aastat hiljem.  Peale Nõukogude Liidu lagunemist pakkus Venemaa Eestile, et nad vastutavad ise jäätmete käitlemise ning reaktorite lammutamise eest. Seda aga tingimusel, et Vene väed jäävad 2000. aastani Eestisse. Eesti valitsus sellega nõus ei olnud ning Vene väed lahkusid Eestist 1994. aastal koos Paldiski tuumakütusega, jättes radioaktiivsed jäätmed Eestisse. Samal aastal sai Paldiski jälle avatud linnaks.

Tuumalinnaks on Paldiski siiani, sest linnas asuvad 38 cm paksuste betoonsarkofaagide all endised tuumareaktorid.  Käesoleval ajal plaanitakse Paldiskisse rajada radioaktiivsete jt ohtlike jäätmete lõppladustamishoidla

Paldiski Radone˛i Vaga Sergi kirik

Paldiskis on luteri kogudus, metodisti kogudus, Kobnstantinoopoli ja Moskva õigeusu kogudused. Kesksel kohal linnas asub 2015. aastal avatud ja pühitsetud Paldiski Radone˛i Vaga Sergi kirik, mida kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus. Metseeniks oli Eesti ärimees, m.h  naftatankerite ehitamisega seotud firma juht  Sergei Tšaplõgin, kes ehitas koos abikaasa  Aleksandra Azova kiriku oma isa Boriss Vassiljevitš Tšaplõgini mälestuseks.

Kirikuhoone projekteeris tuntud vene arhitekt Viktor Šadrin, ehitustööd teostas Soome ehitusfirma, kes on spetsialiseerunud just puitehitistele. Kuplid ja metallkonstruktsioonid, sealhulgas risti valmistasid Eesti ettevõtted, kellad aga valati Vorone˛i Anissimovi kellatehases. Puidust ikonostaasi nikerdasid valmis Kreeka meistrid, perekond Ikonomidis. Vitraa˛ide loojaks on Eesti kunstnik Andrei Lobanov.

Harju-Madise kirik

Pühakoda asub Pakri lahe ääres rannaastangul ja sealt avaneb imeline vaade merele. Kirik on pühendatud apostel Mattiasele. Kiriku ehitusaeg jääb 15.–18. sajandisse. Kantsel on valminud 1784. aastal ja selle kõlaräästa tipus on päikeseratas, mida on peetud laeva tüürirattaks. Harju-Madise kalmistul asus Eesti NSV vangide salajane matmispaik. Meri asub kirikust 500 meetri kaugusel.

Harju-Madise kirik on tänases Eestis ainus, mille tornis põleb majakatuli, ametliku nimetusega navigatsioonimärk 402, Madise kirik (kõrgus merepinnast 39,2 m, koordinaadid 59º 17π 24,288∏; 24º 7π 21,384∏). Tule paariline, alumine tulepaak asub mere kaldal, valge-mustatriibulises võretornis. Majakatuli paigaldati torni 1956. a. ja algusest peale kuni 1989. a oli tulesüütajaks Harju-Madise koguduse juhatuse esimees Theodor Kalve. Tema ülesanne oli igal õhtul süüdata tuli nii kirikutornis kui ka kaldal asuvas võretornis ja hommikul see kustutada. Valgustuseks kasutati esialgu atsetüleeni. Selleks ehitati kirikutorni põhjaküljele väike kapp, kus oli alati valmis kolm gaasiballooni. Lisaks rajati panga alla tee äärde tellistest majake tagavaraballoonide hoidmiseks. Kui kiriku torn ja katus 1968. a. põlesid, kartsid tuletõrjujad võimalikku gaasiballoonide plahvatust. Hiljem paigaldati torni elektrituli, mis viidi üle automaatikale. Kiriku ja koguduse päästis omal ajal hävingust Juta Siirak, kes asus kogudust teenima 1982. aastal. Suuresti tänu temale taastati 1960ndate aastate põlenguis kannatada saanud ja hiljem rüüstatud kirikuhoone, ehitati uus kogudusemaja ja elustus koguduse tegevus.

Padise klooster ja mõis

Dünamündest (Daugava jõe suudmeala lähedal) pärit mungad rajasid Padisele oma kabeli 1254. aastal. Peale Dünamünde kloostri sundmüüki Saksa Ordule 1305. aastal asus vennaskond 1310. aastal Padisele. Iseseisva Padise kloostri rajamise alguseks võib pidada 1317. aastat, kuigi ehitusluba saadi Taani kuningas Erik Menvedilt juba 1305. aastal. Padise kloostri ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. Kloostri rajamine oli plaanis arvatavasti juba 13. sajandil. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale. 1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest, kui algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka tapeti. Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku (30 a hiljem), mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid. Põhihoonestiku pühitsemise tseremoonia toimus 1448. aastal. Kloostri tegevus lõppes 1558. aasta lõpus, kui ordumeister Gotthard Kettler kloosterkindluse ordu valdusesse võttis ja vennaskonna laiali saatis. Kloostri pärast peeti Liivi sõja ajal (1558-1583) mitmeid tuliseid lahinguid ja sõjategevus tekitas ehitistele ka märgatavaid kahjustusi.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. 1621, kui rootslased piirasid Riia linna, juhatas Thomas Ramm linna kaitset ja alistumisläbirääkimisi Rootsi kuningas Gustav II Adolfiga. Seejärel oli kuningas oma vägedega Riiga sisse marssinud ning Thomas Rammist sai esimene Riia bürgermeister Rootsi võimu all. Kuningas tänas Thomas Rammi tema teenete eest Rootsi krooni ees ja annetas talle Padise-Kloostri mõisa ühes Vasalemma abimõisaga. Ühtlasi soovis kuningas kingitusega kompenseerida kahjusid, mida Thomas Ramm kandis seoses poolakate rüüstamistega tema Riia-lähedastes mõisates Poola-Rootsi sõja ajal. Kingituse tulemusena kolis Rammide suguvõsa Eestimaale.

 Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena, täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks. 1766. aastal läks klooster pikselöögist põlema ja on sellest ajast saadik varemeis. Rammid olid seni kasutanud kloostri ruume häärberina, aga peale põlengut enam see oma funktsioone enam täita ei suutnud. Nii ehitati 1770. aastatel  teisele poole vallikraavi Padise mõisa uus peahoone kasutades ehitusmaterjalina kloostri varemeid. Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäi Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastani. Mõis natsionaliseeriti 1920. aastal ja selles tegutses Padise kool kuni 1982. aastani.  Peale kooli üleviimist uude hoonesse tegutses härrastemajas Koidula nim. kolhoosi abitootmine.

Aastal 1998 ostsid mõisa peahoone tagasi Olaf Thomas von Ramm, kes on   USAs Duke'i ülikooli ultraheliteadlane  ja tema nõbu, Saksamaal elav taimehaiguste profressor Clas Marten von Ramm. Tänaseks on korda tehtud  perekonna kunagise peamõisa härrastemaja, taastanud tiibehitisena teenijatemaja (lammutati 1956. aastal) ja korrastanud ümbrust. Mõisahoone renoveerimistöid rahastab Olaf Thomas von Ramm, kes on North-Carolina osariigis (USA) asuva Duke’i ülikooli professor. Peahoones asub butiikhotell koos restoraniga, mille tegevust juhib ehk Olaf Thomase poeg Karl von Ramm.  Kui USAs Põhja-Carolinas sündinud ja kasvanud noormees 1990. aastate lõpul esimest korda Eestis käis, sai ta heas mõttes vapustuse - suguvõsa on Padisel kestnud üle 300 aasta! Et ennast mõisaga rohkem siduda, läks noormees peale seda USA-s hotellimajandust õppima. Nüüd elab ta ligi kümme aastat alaliselt Eestis ja on abielus eestlannaga, kellega koos veavad hotelliäri. „Sündisin ja sain hariduse Ameerikas ning mõtlen ka veidi Ameerika moodi. Mul on küll saksa nimi, aga sakslaseks ennast ei pea. Kuna minu pere on Baltimaades olnud ligi 700 aastat, siis pean ennast rohkem eestlaseks. Pean tunnistama, et saksa kultuur mulle hästi ei klapi ka,” rääkis ta üsna heas keeles hiljuti Maalehele. Karl von Ramm on ka öelnud: "Me ei kahetse midagi, mis sest et need miljonid praegu erilist sissetulekut ei too. See on ju meie pere mõis, meie ajalugu. Rammid on elanud siin 300 aastat, ja see väike aeg, kui mõis vahepeal teiste käes oli, pole igaviku kõrval midagi."

Kes eelneva teksti läbi luges, saab kindlasti aru, et need paigad, mida 20. augustil külastame, on erilised. Aga oma silm on kuningas.

Kohtumiseni 20. augustil!

Ülla Paras

← kõik uudised   ↑ üles
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee