AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 


KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


UUDISED

JOHANNESE SÕNUMID: JUHTKIRI - ÕPETAJA KRISTEL ENGMAN.

Mida teha lahkunutega?

Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!“ Ps 90:3

November, hingedekuu toob oma pühade ja tähtpäevadega kaasa teemad, mis ületavad aja ja igaviku piiri. 1. novembril tähistatakse kõikide pühakute päeva, 2. novembril on kõikide surnute päev ehk hingedepäev ja novembri viimane pühapäev on igavikupühapäev ehk surnute mälestamise püha. Hingedeaeg kutsub üles mõtlema igavikule ja surmale, aga ka kallitele ja olulistele inimestele, kes on ajast igavikku kutsutud.

Tänapäeva postsekulaarses maailmas hakkavad paljud tavad hääbuma või omandama uusi vorme. See puudutab ka surma ja matusekultuuri. See ei ole ainult Eestile omane, matusekultuur on viimastel aastakümnetel muutunud paljudes lääne kultuuriruumi riikides. Kui veel paar põlvkonda tagasi oli surm üks osa elust ja tihtipeale lahkuti ajast igavikku kodus lähedaste keskel, siis tänapäeval on üha tavalisem, et lahkuja viimased elupäevad mööduvad hooldekodus või haiglas. Üks põhjus on, et töötavad või võõrsil elavad omaksed ei saa lähedase eest hoolt kanda, isegi kui ollakse selleks valmis. Tihtipeale jääb puudu ka oskustest või võimalustest. Surma korral jääb lähedastele vaid formaalsuste korraldamine ja matusteks valmistumine. Lähedased ei pruugi lahkunut näha enne kui matusetalitusel.

Seesugune asjade kulg soosib, et surm lükatakse elu äärealale või isegi sellest väljapoole. Võimaliku hingetrauma vältimise ettekäändel või mugavusest ei võeta lapsi kuigi tihti matustele kaasa, sest siis peab vanem olema valmis vastama elu suurtele küsimustele, mis võivad endalegi tunduda raskesti mõistetavad. Nii võib juhtuda, et esimest korda satutakse matusele, kui maetakse oma vanemaid. Et puudub varasem kokkupuude surma, surnu ja matusekultuuriga, ostetakse lahkunu ärasaatmise teenus mõnelt tavandifirmalt. Kõik on korraldatud ja steriilne. Jääb üle vaid maksta. Samas on ajast aega kuulunud matuste ettevalmistus leina(aja) juurde. See on olnud omamoodi leevendus kaotusvalule.

Enam ei lähtuta põhimõttest, et viimne austusavaldus lahkunule peab olema parim võimalikust. Otsustatakse selle põhjal, mis on majanduslikult võimalik. See on tihtipeale kaalukeel ka matuse tüübi – kas urni- või kirstumatus – valikul. Kui tegemist on mõne kaugema sugulasega, võib juhtuda, et põletusmatuse korral „unustatakse“ lahkunu krematooriumisse kuudeks, aastaiks, isegi alatiseks. Koos põletusmatusega on matusekultuuri kõrval muutunud ja muutumas ka suhtumine kalmistusse. Et säilmeid võib matta, säilitada kolumbaariumis, puistata mujale kui surnuaeda (nt merre või selleks ette nähtud kohta metsas või pargis), jätta kaminasimsile või riiulile, ei kaasne kohustust osutada surnule pärast matusetalitust tähelepanu, nt käia kalmistul hauda hooldamas.

Nüüdisaja matusetalitused muutuvad üha lühemaks ja kompaktsemaks, tavapärast kolmeosalist talitust (ärasaatmine, matusetalitus kirikus või kabelis, muldasängitamine) asendab üheosaline matus (ärasaatmine haual või krematooriumis). Samuti muutuvad matused üha omanäolisemaks või personaalsemaks, talitusele lisatakse lavastuslikke elemente, erivalgust, muusikat jms.

Kui veel eelmisel sajandil oli lääne kultuuriruumis valdav kiriklik matusetalitus, siis praegusaja leinakultuur areneb tugevasti ilmaliku poole. Selle näiteks on ilmalikud matusetalitajad, kes armastavad kasutada kiriklikust talitusest üle võetud kombeid: koraal, Meie Isa palve jms. Ka EELK statistika näitab, et kiriklike matuste arv väheneb aasta aastalt. Osaliselt on see nõukogude ideoloogia mõju ja harjumuse puudumine pöörduda kiriku poole.

Tänapäeva inimese arusaam surmast pärineb valgustusajast. Surm ei ole enam üks osa eluringist, vaid surma mõistetakse kui lõplikku. Mida vanem inimene, seda rohkem arvatakse, et surm lõpetab kõik. Nüüdisaja inimese arusaam ja surma käsitlus on väga mitmesugune. Meie aja matusekultuuris on põhiline ümberkäimine leinaga, mitte igavene elu.

Milline on kristlik arusaam surmast? Kristlikus surma- ja matusekäsitluses on keskne ülestõusmisusk. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlasele märk, et ka meile on haud ase enne ülestõusmist ja Jumala kõigi tõotuste lõplikku täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad, nagu need, kellel ei ole lootust (1 Ts 4:13). Teiseks on oluline arusaam, et kõik kristlased, nii elavad kui ka surnud, kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast isegi mitte surm (Rm 8:38). Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31-46). Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine, tänu ja palve lahkunu eest, aga ka hingehoid ja üleskutse oma elu targalt kasutada.

Nii nagu jumalateenistused hoiavad üleval traditsioone, teevad seda ka matused ja matusekultuur. Eesti matusekultuuri on mõjutanud asumine ida- ja lääne kultuuriruumi äärealal, saksa kultuuriruum ja luterlik kirik, õigeusu kirik ja tänapäeval üha enam ka üldine ilmalikustumine. Meie esivanemad suhtusid surma kui eluringi ühte üleminekuaega (nagu sünd, abiellumine jne). Lahkunut koheldi ettevaatuse ja aupaklikkusega. Matusteks tulid kokku sõbrad, tuttavad, sugulased; hõimlased lähemalt ja kaugemalt ning nii on matustel olnud tugev sotsiaalne roll. Mitmed matuste ja surmaga seotud uskumused on säilinud (lugupidamisest lahkunu vastu kirstu kandmine, peielauas lahkunule eraldi koha katmine jne). Kindlasti väärivad need kombed säilitamist.

Üks osa traditsioonide säilitamisest on lahkunute meenutamine, nende tähenduse loomine järgnevaile põlvedele, haudade eest hoolitsemine. Ega seda ju surnutele vaja ole, küll aga elavaile. Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser (1928-2000) on öelnud, et kui me ei austa oma minevikku, kaotame tuleviku. Kui hävitame oma juured, ei ole me võimelised kasvama. Leidkem siis aega meenutada esivanemaid ja teisi ajast igavikku kutsutud lähedasi, kaunistada hauad lilledega või süüdata küünal. Nende lugu on ka meie lugu. Hingedeaeg tuletab meelde siin- ja sealpoolse elu seoseid ning igavikulisust rohkem kui ükski teine aeg aastas. Selle kõige taustaks kõlab kõigile siinpool igaviku piiri olijaile üleskutse: „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“ (Ilm 2:10)

 

Kristel Engman

EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja

← kõik uudised   ↑ üles
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, pk 51, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee