AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 


KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


UUDISED

AJALEHT "EESTI KIRIK": PERSOONILUGU. TIIT SALUMÄE: KIRIK ON OSA ÜHISKONNAST.


Tiit Salumäe: kirik on osa ühiskonnast
19.02.2014 | Rita Puidet | Rubriik: Persoon kaasajast

Lääne praost Tiit Salumäe (62) vastutab assessorina kirikus mitme töövaldkonna eest. Tema pikaaegset tööd on tunnustatud paljude autasudega, sel reedel antakse talle üle Läänemaa teenetemärk.

Konsistooriumi saalis maalidelt alla vaatavate piiskoppide pilgu all kõneleme Tiit Salumäega kirikust ja Eesti riigist.

11 aastat enne Teie sündi lõppes vaba Eesti riik. Mida tähendas poisikesepõlves Teie jaoks Eesti riik?
Olen üles kasvanud Kuusalu kirikumõisas, mille suures saalis olid, nagu vanasti kombeks, klaveri kohal Kreutzwaldi ja Koidula suur portree. Kodus oli hea raamatukogu – meie kodu oli sisuliselt eestiaegne. Isa ütles: «Mu rikkus on mu lapsed ja mu raamatud.»
Kodus ma ei tunnetanud nõukogude võimu. Isa Eduard oli soomepoiss ja kodus mängis Soome raadio, lisaks kuulati Ameerika Hääle saateid. Kui kõlas Soome hümn, siis teadsin, et see on ka Eesti hümn. Ema Johanna oli olnud esimeste aastakäikude kodutütar ja oli koolis lastevanemate komitee esimees, kelle kohus oli koolis kõnet pidada. Seda omaaegset vaimu jagus kooligi.
Kindlasti oli lapsi, kelle perest oli keegi viidud Siberisse, ja neid, kelle perest oli läände põgenetud. Meil kumbagi kogemust ei olnud. Minul oli ilus lapsepõlv uhkes pastoraadis, kus oli elanud keeleteadlane Eduard Ahrens, seal oli hea ajalugu tunnetada. Pastoraadis elati veel endisaegset elu: tiigi ääres oli saun, kus elas saunatädi, õuetöödeks oli abiline, siis olid veel kirikumees, kantseleiametnik ja organist.
Minu sündimise ajaks oli ka küüditamine ja sellega seotud hirmud möödas. Inimesed hakkasid Siberist tagasi tulema, oodati valget laeva ja süsteemi lõppu. 1950ndate teine pool oli tulvil ootust ja kirik leerilapsi täis. See oli minu jaoks väga positiivne ja terve aeg. Elu muutus 1960ndatel.
Vabariigi aastapäev aga oli rohkem südames peetav püha. Mäletan hästi, et isal oli sahtlis sinimustvalge lipp, Ameerika Häälest kuulasime aastapäevakõnet.

Missugune oli Teie esimene kokkupuude nõukogude võimuga?
Tajusin uut ühiskonda siis, kui 1.–2. klassis hakati kutsuma oktoobrilapseks. Minu klassijuhataja oli küll koguduse liige ja oma koolihariduse saanud eestiaegses Haapsalu õpetajate seminaris.
Küsisin isa arvamust. Isa ütles, et olen suur poiss ja pean ise otsustama, aga ta võib natuke abiks olla. «Kui sa nüüd astud oktoobrilapseks ja oled tubli oktoobrilaps, siis järgmiseks oled tubli pioneer, edasi komnoor ja lõpuks kommunist. Kas sa seda teed tahad?» küsis isa. Sellega oli mulle kõik selge.

Kas tänapäeva noortes on patriotismi?
Olen üldistamise suhtes ettevaatlik, ka on mõiste «tänapäeva noor» raskesti defineeritav. Nagu Vello Salo ütleb, et kes üldistab, see süldistab. Kui noor on hukas, on see tema vanemate, mitte noore probleem. Minu tütrepoeg astus noorkotkaks ja unistab Kaitseliidust, tütretütar on kodutütar ja minu poeg oli lühikest aega skaut.
Tänapäeva noorteorganisatsioonid kannavad sarnaseid väärtusi ja nende side kirikuga on väga hea. Haapsalu toomkirikus on mälestustahvel Heino Noore emale ja vabariigi aastapäeval toob naiskodukaitse emaaltarile alati lilli. Noorte põlvkond on mälestusüritustel isegi paremini esindatud kui 40–50aastased, kes tegelevad «ellujäämisega».
Ka sel aastal on Haapsalus gümnaasiumiõpilastele kõnevõistlus ja võitja peab vabariigi aastapäeva kõne kirikus. Imestan, kui hästi oskavad noored oma tundeid väljendada, tihti läbi pisarate, kui nende vanemad on Soomes tööl ja neil kodu kui niisugust ei ole. Kodu ja kodumaa on üks mõiste, aga selle kodu loome ise.

Missugune valdkond vajaks riigis rohkem tähelepanu?
Kõik oleneb prioriteetidest. Pühakiri ütleb, et nõudke esiti jumalariiki, kõike muud antakse teile pealegi. Kui toimitakse vastupidi, siis ongi väärtuste süsteem pea peale paisatud. Omavahelised vaidlused usuõpetuse küsimuses tüütasid ühiskonna ära. Aga kui laps ei saa kooliajast selgeks elu põhiväärtusi, siis on ta ellujäämise võimalus suhteliselt väike.
Meil oli sel aastal praostkonna aastakirjal tore kaanekujundus. Tüdruk joonistas pildi, kus kiriku ees oli perekond, rahvuslipud käes. Laps sai põhiväärtustest väga hästi aru. Oleme selle rahva liikmed ja selle rahva alavääristamisega peaks olema ettevaatlik. Riik on nii hea ja tugev, kuivõrd me ise oleme valmis riiki panustama.
Praegu tuleb kiriku juurde tagasi see põlvkond, kes 90ndatel suure hooga usuõpetust sai. Nüüd saavad neist linnapead, aselinnapead, volikogu liikmed, selles mõttes on paremat olukorda võimatu soovida. Praeguse koduse õhkkonna tulemust on näha 20 aasta pärast. Kui laps kasvab noomimise ja vägivalla keskel, siis mida on meil oodata?
Ma olen parandamatu optimist, mind ümber ei koolita. Kritiseerida on palju kergem kui midagi teha. Isa rääkis ikka Mahatma Gandhi ja Albert Schweitzeri eeskujust, vägivallatust vastupanust.
Olin Moskvas ja Washingtonis peetud tippkohtumiste palvustel, palvetasime ööd ja päevad. Vabadus tuli Jumala kingitusena, nüüd peame vaatama, kuidas edasi läheme. Ressurssi ei tohi raisata ega tulemuseta rumalat võitlust pidada, kuigi märterlus on populaarne.

Missugused on olnud Teie võimalused riigi arendamisel?
1980ndate lõpus ühendasin rahvusliku liikumise kirikuga ja kandideerisin maakonnas esimestel vabadel valimistel. Mind on kutsutud kandideerima linnavolikogusse, aga ma ei ole valmis ennast parteiliselt siduma, sest igal parteil on puudused. Mul on palju paremad võimalused osaleda ühiskonnas avaliku elu tegelasena. Olen töötanud volikogu moodustatud piiskopilinnuse sihtasutuse liikmena.
Mulle on tehtud ettepanekuid kandideerida riigikogusse, aga arvan, et minu töö on kirikutöö. Kauaaegne töötamine vabariigi valitsuse ja kiriku suhete alal on olnud väga huvitav. Olen näinud, et otsustamise ruum on päris väike. Olin pühakodade riikliku programmi algatustoimkonnas. Aastaid olen EELK ja Eesti vabariigi kultuuriväärtuste alakomisjoni kaasesimees.
Ühes paadis istumise tunne on minu arvates olnud oluline: kirik on kasutanud võimalust ühiskonda üles ehitada, rahu ja stabiilsust hoida. Kiriku tugevus ongi tema inimesed: ka need, kes on rohkem parteisõdurid kui vaimulikud, või need, kes kunagi millegagi rahul ei ole.

Mil määral peaksid või võiksid vaimulikud osaleda riigi juhtimises?
Kui palvetame oma maa ja rahva pärast, siis see on rohkem juhtimine kui administratiivne juhtimine. On rumal rääkida, et kirik ja riik on lahutatud. Kirik on üks osa riigist, neid ei saa vastandada. Kristlaste ülesanne on näha ja hoiatada ühiskonda, kui laev sõidab jäämäe poole, ja muuta suunda. Jumal ei ole maailma oma vihas loonud. Meie osa on kirikut juhtida.
Riigi juhtkonnas on valdavalt kirikuinimesed, seda oleme oodanud ja lootnud. Me ei pea arvama, et ainult vaimulik on tark. Olulised on kõik koguduseliikmed. Teisalt on juhatuste ja nõukogude koosseisus koolide juhte, meditsiini- ja õiguskaitsetöötajaid, kultuuriinimesi. Olen püüdnud koguduse nõukogu nii komplekteerida, et ta kajastaks ühiskonda.

Kuidas Te koguduseõpetajana kaasa räägite linna elus?
Kuna olen ligi nelikümmend aastat elanud Haapsalus, siis on mul kerge rääkida linnaisadega. Mul on hea meel, et mitmed algatused on nüüd osa Haapsalu elust. Oluline on heade traditsioonide juurutamine. Alustasime omal ajal jõulurahu kuulutamise ja advendiküünla süütamisega. Nüüd kogunevad advendivalgust võtma sajad inimesed.
Osalen ühistoimkonnas, kes korraldab linna ja maakonna üritusi, nagu näiteks Tartu rahu ja vabariigi aastapäev, võidupüha ja leinapäevad. Meil töötab hästi maakonna ja praostkonna ühiskomisjon, jagame informatsiooni ning arutame praktilise koostöö küsimusi.
Minu jaoks on oluline ka hoida kontakti linna rajaja Buxhoevedeni järeltulijatega. Hea koostöö on Kaitseliiduga. Kohalik meedia kajastab kirikus toimuvat ja avaldab kirikuteateid. Linna kõrged külalised külastavad tavaliselt toomkirikut. Mõnigi kord on palutud linna esindada, näiteks ka sõprussidemetes Petlemmaga. Usun, et minu autasu on märk sellest, et kiriku tööd märgatakse.


Autor: Rita Puidet. Ilmus ajalehes "Eesti Kirik"   19.02.2014.

    Tiit Salumäele antud autasusid
    1998 Eesti Skautide Ühingu teenetemärk, Tammetähe II järk.
    1999 kodanikupäeva aumärk.
    2001 Valgetähe III klassi teenetemärk.
    2002 Haapsalu linna vapimärk.
    2011 Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärk
    2013 metsavendade liidu teeneteristi III klass.
    2013 Kaitseliidu eriklassi teenetemedal.
    2014 Läänemaa teenetemärk.

Ajaleht »

← kõik uudised   ↑ üles
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, pk 51, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee