AVALEHT
KOGUDUS
TEGEVUSED
TEGEVUSKOHAD
TALITUSED
KONTAKTID
KALENDER
 
KOGUDUSE ÕPETAJA TERVITUS

JOHANNESE SÕNUMID

EELK

LÄÄNE PRAOSTKOND

SÕBRAD JA KOOSTÖÖPARTNERID

OIKUMEENILINE KOOSTÖÖ

KIRIK MEEDIAS

UUDISTE ARHIIV


 


TEGEVUSKOHAD - Toomkirik

Piiskopilinnus ja toomkirik

1228. aastal moodustas Riia peapiiskop Lääne-Eesti rannikualast ja saartest Saare-Lääne piiskopkonna, piiskopi esimene residents ehitati tollase Lääne-Eesti olulisemasse keskusse -  Lihulasse. Linnus rajati kahasse orduga Lõuna-Läänemaale tüüpilisele paepangale, kus varem asus muistne eestlaste kants. Ordu ja piiskopi vahelised tülid viisid selleni, et piiskop otsustas oma residentsi üle viia Vana-Pärnusse. Kuid ka Pärnusse Sauga jõe kaldale rajatud toomkiriku ja linnuse iga ei olnud pikk. 1263. aastal hävitasid selle leedulased.

Tõenäoliselt samal aastal alustati piiskop Hermann I poolt Haapsallu uue toomkiriku ja linnuse ehitamist. Kohaks valiti Loode-Eesti rannamaastikus tavaline kagu-loodesuunaline seljandik. Tõenäoliselt oli see paik enne asustamata. Tollane maastikupilt erines oluliselt praegusest - maakerke (2 - 3 mm aastas) tõttu on rannajoon nihkunud sadu meetreid linnusest kaugemale. 13. saj. oli Haapsalu piirkond mandri poolt raskesti ligipääsetav.

1279. aastal juba tegutses Haapsalu toomkirik, ilmselt oli selleks ajaks valminud ka kirikust põhja pool asuv väike linnus. Samal aastal andis Hermann I välja Haapsalu linna asutamisüriku. Toomkirik on siiani Haapsalu linnuse väärtuslikum osa. Ühelööviline, tornita, algselt ka kaitseotstarbeks mõeldud kirikuhoone oli eeskujuks piiskopkonna teiste kirikute ehitamisel. Kirikuga ühtaegu valmis selle põhjaküljel olev käärkamber. Suursuguselt mõjuv kirikusaal üllatab oma avarusega, 35,6 x 11,5 m sisemõõtudega kirik on üks suuremaid selletüübiliste seas. Ehituslaadilt pärineb ta romaani stiililt gootikale ülemineku ajast. Kahjuks asendati eelmisel sajandil ümarkaarne, vimpergiga varustatud romaanipärane lääneportaal uusgooti portaaliga. Romaani stiilis dekoorist on säilinud seinapiilarite taimornamendiga kaunistatud kapiteelid. Sellesarnaseid motiive näeme ka Valjala kiriku ristimiskivil ning samalaadilisi kaunistusi on Riia toomkiriku põhjaportaalil. Tõenäoliselt on kõigi nende juures tegev olnud üks meister. Toomkirik oli algselt kaetud järsukaldelise viilkatusega, mille profileeritud paekivist karniis on siiani säilinud hoone lõunaküljel. Kirikuhoone moodustab terviku temast põhjapoole jääva väikese linnusega. Kastelli mõõdud on 42 x 65 m.   

 1300. aastaks   oli väikese linnuse õu ümbritsetud madala ringmüüriga, piki ida- ja läänepoolset seina olid valminud tiibhooned. Praeguse vahitorni kohal asus dansker, mis hiljem ehitati ümber torniks, kaitsmaks kiriku lääneportaali. 14. sajandil jätkati ehitustöid. Kõrgendati väikese linnuse ringmüüri ja ehitati kaks võimsat neljakandilist torni linnuse loode- ja kirdenurkadesse, väikese linnuse õue ümbritsevad hoonetiivad moodustasid konvendihoone. Selle läänepoolses osas asus kapiitlisaal, põhjatiivas söögisaal, kirdenurgas paiknesid piiskopi elu- ja tööruumid, millest üht tuntakse nn kuninga toana. Siin peatus 1351. a. Rootsi kuningas Magnus Eriksson Smek. Konvendihoone idapoolses tiivas tegutses aastail 1280 - 1523 Haapsalu toomkool. 14. saj. valmis väikesest linnusest läänepool olev eellinnus, koos lõuna- ja põhjapoolse (Osutitorn) väravaga.

15. sajandil toimusid piiskopilinnuses suured juurde- ja ümberehitustööd. Väikese linnuse müüre kõrgendati nii, et kogu klausuur oli ümbritsetud u. 27 m kõrguse seinaga. Hoonetiivad katustati hoovisuunas kaldu oleva pultkatusega. 15. saj. lõpul valmisid ka vahitorn, kiriku edelanurga kontraforss ja Põhja-Euroopa sakraalarhitektuuris ebatavalise, sõõrja põhiplaaniga ristimiskabel. Ehitati väikese linnuse idaväravat kaitsev väike eellinnus (hävinud). Selle sajandi lõpul alustati väikesele linnusele teise, idapoolse suure eellinnuse rajamist. Valmis tänaseni kasutusel olev peavärav ja ringmüür sai oma tänapäevase pikkuse - 803 m. Suure eellinnuse müüre kaitsvad suur väravatorn, Aia poolrondeel ja Põlluväravatorn valmisid 16. saj. alul. Loetletud suured ehitustööd langevad piiskop Johannes III Orgase ja Johannes IV Kieveli valitsemisaega, nende piiskoppide vapid kaunistavad Aiaväravat ja peaväravat. Eel-linnuste hoovid olid hoonestatud, ring-müüriga külgnenud hoonete jälgi võib tänagi veel müüridel märgata.

Rasked ajad tuli Haapsalu linnal ja linnusel üle elada keskaja lõpus. Liivi sõjas hävis linna-müür, suur osa linna maju ja osaliselt ka linnus.  Läänemaa vallutanud rootslased tegid olulisi muu-datusi linnuse kaitse-süsteemis. Nende ehitatud on linnuse sees olevad kait-sevallid - kraavid. Muldkindlustuste rajamisel lõhuti eel-linnuse hoovis asu-nud keskaegne hoo-nestus.

1625. aastal  omandas Haapsalu linnuse ja ümbruskonna Rootsi krahv Jakob De la Gardie, kelle algatatud suurejoonelist linnuse ümber-kujundamise kava jätkas tema poeg Magnus De la Gardie. Linnuse ümberehitusprojekt telliti Augsburgist arhitekt Matthias Holl'ilt. Suurejoonelised renessansistiilis ümberehitustööd jäid enamikus teostamata. Jakob De la Gardie ajal taastati toomkirik, mis oli 1563. aastast seisnud varemeis. Linnuse korrastustöid juhtisid ehitus-meister Arent Passer ja Joachim Winter. Winteri  valmistatud on (1634) siiani kasutusel olev toomkiriku ristimiskivi. Rootsiajast pärinevad ka vanimad säilinud joonised piiskopilinnusest ja Haapsalu linnast.

23. märtsil 1688. aastal puhkes linnuses tulekahju, milles hävis enamik siin asunud hooneid, sealhulgas kiriku kagunurga lähistel olnud vana kellatorn. Vaid kiriku katus remonditi, sama aasta suvel valminud uued kirikukellad paigutati vahitorni, kus nad asuvad tänapäevalgi. 1726. aasta tormis hävis toomkiriku katus, Põhjasõja ja sellega kaasnenud katkuepideemia tagajärjel väikese-arvuliseks jäänud kogudus ei suutnud hoonet enam korrastada. Lisaks juba varemeis olevale väikesele linnusele jäi ka toomkirik kasutult seisma. Alles möödunud sajandil, seoses Haapsalu kujunemisega kuurordiks, hakati linna heakorrale enam tähelepanu pöörama. Kuurordi algataja dr. K. A. Hunnius oli ka üks lossipargi rajajaid. Eelmise sajandi teisel poolel alustati toomkiriku ennistamist ning 15. oktoobril 1889. aastal kirik taaspühitseti. Jumalateenistusi peeti Haapsalu toomkirikus kuni 1940. aastani, mil tollane kommunistlik valitsus võttis kiriku üle ja andis selle koos varadega muuseumile. Eelmisel sajandil sai üldtuntuks legend Haapsalu lossi Valgest Daamist, kelle helenduv siluett ilmub augusti kuuvalgetel öödel ristimiskabeli lõunapoolsele aknale.

Ettevalmistustööd piiskopilinnuse restaureerimiseks algasid  1960datel aastatel, ulatuslikud ehitustööd kaheksakümnendail. Toomkirik kavandati võtta kasutusele kontsertsaalina.  

Muutunud poliitilistes oludes oli võimalik võtta toomkirik kasutusele pühakojana. 1990. aasta jõululaupäeval toimus vastrestaureeritud toomkirikus esimene jumalateenistus. Tänaseks on korrastatud ja kasutusele võetud väikese linnuse õu, linnuse läänetiiva ruumes avati 1996. a. suvel muuseum. Väljapaneku olulise osa moodustavad 1989. a. linnuse kirdenurga torni puhastamisel päevavalgele tulnud keskaegsed relvad.  Taastatud on ja algsel otstarbel kasutusele võetud kiriku põhjaküljel asuv 13. saj. pärit käärkamber.

|↑ üles|  
   
EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus | Kooli 6, pk 51, 90501 Haapsalu | tel 473 7166, e-post: haapsalu@eelk.ee